Raamatus „Palve“ avab ürgse kogemusvara vahendaja Bo Yin Ra palve saladusi. Ta selgitab, et kuigi palve on inimesele antud eelkõige tagasijõudmiseks omaenda vaimsetele lätetele, saab ja võib palve jõudu kasutada ka maise elu asjade kergendamiseks ning kaasinimeste aitamiseks. Autor tõdeb, et kuna palvegi allub vaimsetele seaduspärasustele, siis on nende seaduste teadmatusest või tahtmatusest mittejärgimise tõttu vaid väga vähesed tänapäeva inimesed kogenud, milleks palve jõud siiski suuteline on. Raamatus selgitatakse, et suurimaks ja ületamatuks takistuseks palve täitumisele on inimese enda kahtlus ja näidatakse, kuidas sellega arvestades ning õigesti palvetama õppides saab kogeda palve õnnistavaid mõjusid.
Mõtteid raamatust:
- Igaüks, kes tahab õppida õigesti “palvetama”, peab jõudma esmalt arusaamisele, et “Jumal” on meile kättesaadav ainult meist endis – et puhta igavese Olemise süda suudab loendamatutes vormides “taassünnitada” ennast ainult meie seesmuse sisimas!
- Vana sõnumi põhjal on öeldud: “Otsige – ja te leiate!”, “Paluge – ja teile antakse!”, “Koputage – ja teile avatakse!”. “Otsimine” võimaldab kindlalt leida ainult siis, kui otsitakse sealt, kus otsitav peitub tegelikult. “Palumine”, mis igasuguse “kerjamise” välistab, võimaldab palujal saada palutavat vaid siis, kui ta on õigustatud saama seda! Sellel, kes tahab pääseda majja, on mõistlik “koputada” vaid siis, kui ta on täiesti kindel selles, kuhu tuleb tal koputada, ja oskab koputada sinna nii, et majas kuuldakse, et koputab see, kellel on sisenemiseks õigus. Ometi ei ole siin “otsimine”, “palumine” ja “koputamine” üksteisest lahutatavad, sest üksnes ühendatuina moodustavad need “palve”.
- Enne, kui sisimas hakkab valgus kumama, tuleb sageli taluda kirjeldamatut pimedust, mis tahab esialgu kohutada hinge. Niisugust pimedust tuleb taluda rahulikult ja kartmatult.
- Tõelisele “palvetajatele” on ammugi tagatud kõik, mida ta ka ei paluks … Igal inimesel on maises elus tõesti võimalik oma õilsast teost täisteadlikuna õigesti “palvetada”, juhul kui ta tahab õppida “palvetama” ega oota seni, kuni kehalike hädade ja kibeda hingepiina tõttu õpetab talle selle selgeks ebateadlikkus.
- Niisugune “palumine”, mida eeldab õige “palve”, ei tohi vähimalgi määral olla kerjamine ega anumine. Sellel, kellel on tänu õigele “otsimisele” ja “leidmisele” õigus “paluda”, tuleb paluda selgelt, et tal säiliks õige hoiak, mis vallandab anni “vastuvõetuks” vajalikud jõud. Niisugune “palumine” on vaid rahulik ja kindel täpse “ettekujutuse” loomine sellest, mida “palutakse”.
- Niipea, kui palvetaja tahe on loonud selle ettekujutluspildi ja tihendanud selle võimalikult tugevaks, peaks ta iseenda koos oma loominguga andma üle ja usaldama täielikult Ürgolemise igavesele tahtele. Palve tulemuse ilmnemine maises ilmas aga vajab paratamatult teatud aega ja eeldab, et paluja oskab ka “koputada” õigesti.
- Ainsaks ja ületamatuks takistuseks, mida võib niisugune “palve” kohata inimeses endas, on kahtlus. Kui paluja on alistanud kahtluse, siis ei tohi ta ometi oma usalduses muutuda ülbeks! Ta ei tohiks arvata, et palve täitumisviis on tema määrata ja ta ei tohi ülbelt nõuda, et see täidetakse talle sobivaks tähtajaks … Selleks ei ole tal õigust! Sellal, kui näib, et “palvet” ei ole võetud kuulda, võivad ometi tegutseda juba kõik jõud, selleks et täita palvet, mida saab rahuldada hoopis teisiti, kui pidas seda täidetavaks paluja.
- Kui “otsimine” on laskumine iseendasse, selleks et leida seal sisimat sügavust, ja “palumine” on usaldusrikas tahtmine, et “antaks”, siis “koputamine” – kloppimine selleks, et sisse lastaks – väljendab välist, aktiivset eluhoiakut. Kes tahab õppida “palvetama”, peab teadma, et tal on küll õigus igatseda ja nõuda, kuid omandab selle üleva õiguse alles siis, kui oskab palvetada tegevalt: kui tema teodki vastavad õige “palve” nõuetele.
- Kuulda võetakse ainult teda, kes tõesti “koputab”, tõesti klopib – teda, kes aktiivse eluhoaiakuga tugevdab oma õigustatud “palveid” ja lootusi nii, et need muutuvad iseenesest nõueteks, mille täitmine on vältimatu. “Koputamine” tähendab kujundada aktiivselt oma elu nii, et iga toiming ja tegu nõuab õigustatult, et sellele, kes “koputab” niiviisi, “avatakse” tõesti, sest ta ise loob selleks tingimuse.
- Kui mõni inimene arvab, et tõelise “palve” abil võib vaimselt uueneda kogu inimkond, siis ei eksi ta sugugi. Kui maises ilmas on üksainuski inimene tahtlikult valmis uuenema tõelise “palve” varal, siis võidab sellega väga palju kogu inimkond, sest meie, inimesed, EI OLE ÜKSI, ainult iseenda jaoks, tühjas ruumis, vaid kogu see hea ja halb, mis voolab läbi mõnest üksikust, voolab temast edasi, voolab läbi kõikide inimhingede ka siis, kui nad ei aima seda ning teevad parasjagu üksteisest kaugel viibides oma tööd …
- Kes on tegeliku “palvetamise” selgeks õppinud, peab avardama oma silmaringi – peab “paluma” eelkõige ja kõigepealt KÕIGI eest, kes tahavad maa peal saada inimeseks ja näevad vaeva selle nimel, et olla inimesed, – kõigi eest, kes kannatavad loomalikkuse tõttu ja püüavad seda talitseda. Alles siis võib palvetaja mõelda teatud inimgruppide peale, seejärel oma sõprade ja sugulaste peale, pärast seda oma kitsaima perekonnaringi peale ja lõpuks – ka iseenda peale!
- Välisilmas on järjekord argielu kohustuste suhtes kehtivale just vastupidine, sest seal peab inimene esmalt ise saavutama kindla positsiooni ja tohib alles siis enda peale vastutuse perekonna loomise eest, – peab eelkõige hoolitsema oma perekonna eest, enne kui tohib aidata sugulasi ja sõpru, ja alles siis, kui tema abi ei ole neile enam hädavajalik, võib ta aidata kaugemaid inimgruppe või anda oma jõu kogu inimkonna käsutusse.
- Tõeline “palvetamine” loob Maa peal kodumaa uuele inimesele, kes kogu lõhestatud ja purukskistu ühendab, sest tema elab ainult armastusest!
