Armastuse meeletuses
lendame me sekundiga kuule
Armastuse nukruses
avastame enda jaoks me luule

Sa mine sinna
kuhu Sinu tee Sind viib
Sa ära pelga radu
mida käima oled loodud

Kui pead sa liiva alla peita soovid
Ja eluvankri ette hüpata sa proovid
Siis mõtle sellele, kes elus head sul teinud
Ja unusta, kes elu põrguks tein’d

Peab olema vist päris rumal
et mitte mõista ligemest
kuis tunned sa end justkui jumal
et propageerid vihkamist

Kui elus vahel viltu veab
siis uue ukse avama sa peab
ei ole mõtet peita end
ning karta uusi teid

Kõik, mis südant sul nüüd hirmutab
sel astu vastu siis kui vaja
ei ole maailm miski muu
kui koht, kus endale saad jääda truuks

Jõuluõhtu eel meid kõiki lumi rõõmustab
hing vajab jõulupüha puhtust
ja südamesse hingesoojust
meil kõigil õigus oodata on uut

Uus ja hullem tuleb peale tühja lootust
kui lootus lootusetuks nõiaringis saab
kui ootus soovist suurem on
ei muutu miski päriselt

Ei tea, mil saabub südamesse rahu
Sa püüad anda ennast parimat ja palju veel
Sa tead, et uskuda sa soovid veel
et keegi tuleks, tõstaks õhku sind

Sa ise arvad tundvat end
kui miski sinu see on raske veel
ei tea, mis paitab sinu meelt
ei ole vaja sulle enam teda nüüd