Ei saa me ahistada teiste meelt…

Ei tea, mil saabub südamesse rahu
Sa püüad anda ennast parimat ja palju veel
Sa tead, et uskuda sa soovid veel
et keegi tuleks, tõstaks õhku sind
Ta tuleb, peagi kohal on
siis pettud taas, sest see, mis loodad
lootuseks vaid jääb
Sul südames on sügaval see suurim lootus siiski
et muutub kõik ja muudetuks ta jääb
ei miski murra sinu unistust
kuid unistus on kauge veel
ei tea, kust leida rahu
leida õnne
Sa otsid õnne sealt, kus arvad armastust sa nägevat
Sa tead, et armastus, see kaunis lauluviis
see peidab end, kui laululind
Sa ise viisi pidada ei oska
Sind eal ei keegi kaua kuula
nii tunned end,
et oled justkui üksi sa
siin ilmas laias kadumas
ei ole miski päris päriselt
ei suuda leida end,
kõik vajub jalge all
ei tea, mis muudaks hinge haavad taas
mis teeks need valud valutuks
mis muudaks hinge sügavalt
mis tõstaks taeva sind
mis elutaeva tähed tõstaks sinu auks
ja muudaks taas kõik valgemaks
ka siis, kui öös on pime pimedus
sa tõstad käed ja usud edasi
sest miski muud sind elu radadel
ei suuda hoida nii
et iga valu sind ei tapa
ega kaota sinu hingekeelt
ei suru siruli sind halva ees
sa tead, et sinu sisimas
on olemas see miski suur
mis muudab elu, siis kui vaja
see miski sinu hinges sügaval
see võimas on ja jumalik
see miski, vajab sind ja ainult sind
sa tead, et vajad iseennast vaid
sest sinu oma rada sinule vaid loodud on
ei keegi teine sellel rajal
ei tunne kahju, rõõmu ega miskit muud
tal hoopis oma teed
sa jäta rahule kõik, mis puutub sinu südant
kuid pole sinu südamest
ei saa me ahistada teiste meelt…