Kui istud kastis kinni sa
ja vaatad taevast alla maad
kõik maal nii väike tundub sul
ka kardinate taga ainult muld
ei näe sa pilvepiiri taga inglit
kes sala sosistab sul kauneid sõnu
ei taju päikest sõbra südames
kes vaikides teeb lauluviisi mõrust
ei tunne armastust, kui sõnu pole
veel oma teatritükki vead
ei usu igatsust, kui teda pole
kuid omandiks sa kõiki pead
kui relvaks vihkamine, vaen ja valu
ka teiste vikerkaart ei talu
ei muutu enne miskit sinu elus
kui armastuse teed sa valust
