Südameid laekub minu kogusse nüüd juba pikemat aega peaaegu iga päev. Vahel tuleb neid kohe mitu ja on päevasid, kus mind saadab lausa südametemeri :).

Täna alustasin ise hommikut ühe südamepildi riputamisega Facebooki. Nimelt käisin maikuu lõpus vahvate inimestega külas Tartu Leivatööstuses. Loomulikult ei saanud ju jätta juhust kasutamata, et ka üks väike südamepilt teha  Aitäh Tiit Mõtus!
Mis ma sellest visiidist õppisin? Esiteks – lugupidamist toidu vastu. Selleks, et meil leib laual oleks, teeb suur hulk inimesi tööd. Teiseks – austust inimeste vastu. Vaatasin härdalt, kuidas tehases töötavad daamid andsin oma kätega viimast lihvi kringlitele ja väikestele lihapirukatele. Ma tundsin hoolivust ja turvatunnet, et sellest tehasest tuleb leib välja armastavate inimeste käe alt. Komandaks – armastust oma partnerite vastu. Mul on ikka väga vedanud, minu kliendid tulevad minu juurde, sest mu partnerid soovitavad ja see on mulle juba väga suur au! Olen tänulik ja teenin tänutundega teid edasi, head inimesed!
Aaa! Ja veel sain teada, et minu ainsat lemmiktorti, milleks on teate see kohupiimatorti (magusasõber ma küll tavaelus pole, mind saab pigem võluda heeringaleivaga), millel on peal viinamarjakobar – seda valmistab ka just Eesti Leivatööstus.
Päeval saatis mulle kahe kauni südamepildi saarelt Aare, kelle ma olen vist südamete nägemisse nakatanud. Vahel mõtlen, et mismoodi see toimib ja kuidas minuga toimuv inimeselt inimesele edasi kandub. See pole ju olnud eesmärk eraldi mu jaoks aga siiski on täna minu vahetus läheduses või ka päris kaugel inimesi, kes märkavad enda ümber südameid ja võtavad  vaevaks neid ka mulle saata. Mul on muidugi selle üle hea meel. Aare – aitäh sulle!
Ja siis veel kaks üllatust. Minu partner fotograaf Margus jättis mulle ümbriku sees plaadi piltidega meie viimasest ühistööst ja saatis sõnumi, et sees ootab tema imevahvalt rõõmsalt naiselt Annelilt midagi.
Ümbrikus oli iga naise jaoks kaunis ja särav kivikestega võtmehoidja või käekotikaunistus – eks igaüks teab ise, milleks sellist kasutada. Jah, iga tavalise mitte südamefotosid korjava inimese jaoks oleks see ehk tavaline aga minul oli just selline puudu :). Mul on alati mõned südamed puudu :). Ja kas pole mitte imeline elu, kui ümber on nii palju head… Aitäh!
Ja õhtu lõpetuseks tõi Aare saarelt kaasa ka väiksema südamekujulise kivikese, mis nüüd kaunistab mu südamekivide riiulit…
Elu on elamist väärt!