Käisime nädalavahetusel Lõuna-Eesti puhkusel – ööbisime Tartus, kanuutasime Põlvamaal ja nautisime hetki Tartu ja Põlva linna vahelises piirkonnas. Olen kodumaa armastaja ja südames Eesti patrioot, kuigi osaliselt on mu juured pärit Venemaalt. Oma kirjutajageeni saingi kaasa Venemaalt, kust on pärit mu lihane vanaisa Anatoli aga Eestimaa armastuse alates 2003. aasta tegudest, mis said noorpoliitikuna Rahvaliidu erakonna toimimise ja erinevate mittepoliitiliste noorteorganisatsioonide juhtimise aegadel tehtud.

Olles maailmas päris palju reisinud, kuid mõned suved jäänud viimastel aastatel ka lihtsalt nautima meie oma maad, tean, mida miski mulle pakub. Muidugi on suurepärane ja ma ütleks, et ka lausa vajalik käia oma keskkonnast välja ja ehk isegi parim viis puhkamiseks on sõita välismaale. Miks? Sest siis oled igapäevatoimetustest eemal ja naudid puhkust ilma igapäevaste segavate faktoriteta.
Siiski otsustasin sel suvel teha oma armastatud tööd edasi ja võtta nö viimast kõikidest nädalavahetustest. Ja mul on vedanud, olen tõesti saanud nautida kallite inimeste keskel õnnelikke, põnevaid ja õppimisi täis hetki. Veendusin selja taha jäänud Lõuna-Eesti reisil taas, kui maagiline on meie kodumaa ja kui korra aeg päriselt maha võtta, siis avaneb siinsamas Eestimaal meile kogu kauni looduse mitmekülgne muinasjutuline ning täiuslik andekaima kunstniku maaliline maal…
Pilt on tehtud Lange küla viljapõllust…
Miks ma sellest Eestimaa armastuse mõttest üldse kirjutan? Sest mulle tundub, et me peaksime kõik enda jaoks armastuse mõiste ehk veidi suuremaks mõtlema. Armastus ei ole pelgalt kahe inimese vaheline tunne. Tegelikkuses vajame me oskust lubada armastuseväel meid tõeliselt raputada ja seda kõikjal…
Kas sa mäletad aega, kui lapsena vaatasid põldu ja see tundus ikka väga suur põld? Või tuleb sulle meelde, kuidas nautisid loomade seltskonda või vaatasid, kuidas vesi oma sängis imeliselt sillerdab? Mina mäletan aega, kui jooksin vanavanemate maal mööda põlde ja tundus, et need ei lõppegi otsa. Ma ei olnud kurb. Igal sammul oli nii palju põnevat. Kõik oli lihtsalt nii huvitav. Mäletan hommikuid, kui otse voodist sai joosta vanavanemate kodu trepile, ringutada ja päike paitas hommikutervituseks mu öösärki. Mäletan, et olin õnnelik…Veel mäletan, kuidas ma maja taga oleva veekogu juures konnakulleseid võisin jälgima jäädagi ja kuidas iga looduse killuke mulle palju põnevust pakkus…Need hetked ei lähe mul kunagi meelest…

Lange küla viljapõld
Mind on tõesti peetud lapsemeelseks ja mu lapseliku käitumise pärast ehk piinlikkustki tuntud. Täna hommikul võin aga öelda, et ja mis siis, kas see pole mitte piinlikkust tundva inimese probleem!? Tänu taevale olen ma oma lapseliku mina endaga alati kaasas kandnud. Õppisin läbi lapselikkuse mitte nutma siis, kui naerud otsa said. Lapselikkus on päästnud mind mõnel korral kohutavate inimeste küüsist. Laps südames on mind lohutanud, teed näidanud ja aitanud ikka ja jälle leida hingest usku, lootust ja armastust.
Olen täna hommikul kohvitassi nautides uuesti õnnelik inimene, sest ma avastasin, et ma armastan. Ma kogu südamest armastan imelisi hetki. Armastan kauni Eestimaa kirevat loodust. Armastan seda, kui elu on ilus ja armastan seda, kui ta seda pole, ka. Armastan enese arenemist ning igapäevast elust õppimist ja oma perekonda armastan ma ka… Ma armastan pilvi, päikest ja linnupesasid ning südamesoojust armastan ka… Ja seda ilma igasuguse valehäbita…Ja veel – tundeid armastan ka. Armastan armumist ja viha, raevu ja rõõmu, hirmu ja valehäbi ning haiget saamist armastan ka. Kuidas ma saan mitte armastada seda, mis mind aina targemaks, tugevamaks ja võimsamaks aitab saada, küsin ma!?

Kas elu pole kõigest hoolimata siiski imeline?

Ja kui sa nüüd mõtlema hakkad, siis tegelikult armastad ju sina ka…Õpi seda vaid välja ütlema! Tuleta see lihtsalt meelde, sa oskad armastada ja tegelikkuses oskad sa seda ka välja näidata! See on sinu sees olemas!
Leidsin Taevaskojast infotahvlilt oma hingehümni :)